ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
17.01.2012
Heldur Karro nekroloog 4.12.1932 - 16.01.2012.

Heldur on pärit Tartumaalt, Ta nägi ilmavalgust 1932.a. Jõulukuul Rõngu vallas, Väikse-Rõngu külas, Lehemetsa talus. Juba maast madalast talutööd tehes, kogunes tema lihastesse sitkust ja rammu, mis Rõngus koolis käies leidis endale rakenduseks spordi. Oma sporditeed alustaski ta Rõngu koolis, kus tuli tegeleda kõikvõimalike spordialadega.

Lemmikaladeks said aga talvel tritsutamine ja suusatamine. Suvel jalgrattasõit, sageli  koos külapoistega ka rahvastepall ja võrkpall. Edasi tulid kooliaastad Elvas. Igal võimalikul juhul sõitis Heldur rattaga kaks korda päevas Rõngu- Elva vahet. Helduri südikus ei jäänud märkamata ka tolleaegsel Elva spordielu tulihingelisel eestvedajal Richard Antonil. Nii viiski Richard Helduri 1948.a.Tallinnasse koolinoorte vabariikliku spartakiaadi jalgrattavõistlustele. Kadriorus 10 km distantsil võitis Heldur eneselegi üllatuslikult oma esimese medali jalgrattaspordis, mis oli hõbedakarva.
 Isalt sünnipäevakingiks saadud jalgratas innustas Heldurit üha enam. Teda nähti poksiringis, maadlusmatil, tõstekangi juures, kergejõustikku harrastamas, ujumas, suusatamas, uisutamas ja isegi suusahüppeid harrastamas. Sellise tubli füüsilise baasi juures ei saanudki sporditulemused tulemata jääda. Suurt huvi tõstis veelgi tutvumine tuntud jalgratturi Endel Ruubeliga. Algas pidev treening vanameistri juhtimisel. Koos sõideti Pühajärvele ja kaugemalegi. Eriti häid treeningvõimalusi pakkus Arula ja Otepää kandi mägine maastik.Sellisel maastikul õppis Heldur oma jõudu ratsionaalsemalt kasutama. Järgneb juba tutvumine ka Vellavere kandi tuntud jalgratturi, meistersportlase Rudolf Tammega. Koos Tamme ja Ruubeliga  tehti ka väga pikki treeninguid Tallinnasse ja teisel päeval jälle tagasi. 1950-1953 töötab Heldur Elva rajooni varumisagendina. 1953-1955 aga hoopis pagarina. Pagari ameti juurde sattus ta teadlikult rattasõidu huvides, kuna pidas väga tähtsaks organismi harjumist töötamaks kuumades oludes, mida suvel pikkadel velotuuridel kuumade ilmadega vägagi vaja läks.  Aastatel 1953-1955   tuleb Heldur neljal korral Eesti meistriks. Võidab sprindisõidu, 4 km meeskondliku sõidu, 150 km ühisstardiga sõidu, ja meeskondliku mitmepäevasõidu. 1956.aastast ehib Helduri pintsakurevääri tolleaegne väga ihaldatud ja kõrgelt hinnatud terashall Meistersportlase märk. Samal aastal võitis Heldur Nõukogude Liidu Rahvaste Spartakiaadi 2663 km pikkusel mitmepäevasõidul Moskva-Harkov-Kiiev-Minsk-Moskva, Minski etapil II koha. Eesti meeskond sai 6. koha. Heldur kuulus Eesti koondisse aastatel 1954-1957. 1956.a. sügisel avatakse Elvas Laste Spordikool ja Heldurist saab  jalgrattaosakonnas esimene ametlik Elva jalgrattatreener. Mööduvad väga viljakd treeneriaastad. Alati lõbusa olemisega, rõõmsameelne, humoorikas ja naeratava näoga treener meeldis noortele. Ei mäleta, et oleks möödunud ühtegi treeningkorda, kus Heldur poleks nalja visanud. Nii möödusid märkamatult ja lausa mängleva kergusega ka kõige raskemad treeningudki, ilma et oleks tekkinud tüdimust. Elva rajoonist kujuneb vabariiklikel koolinoorte spartakiaadidel kõigile teistele rajoonidele ja linnadele  uus ja väga tugev konkurent.Võidetakse  igat karva medaleid ka Eesti noorte meistrivõistlustelt. Medaliteni jõutakse ka kiiruisutamises. Elva piirkonna jalgrattasõidu koolkond areneb edasi lausa „seitsme penikoorma saabastega“. Heldur oli juba siis kirjutamisega sina peal. Elva rajooni ajalehes „ Uus Tee“ hakkasid ilmuma pidevalt Helduri reportaažid võistlustelt, kus tema õpilased osalesid. Hiljem lisandusid sinna ka pildid võistlusmomentidest. Edasi jõudis ta otsaga juba ka Spordi-lehte. Otsiva ja aktiivse vaimuga inimesena oli Helduril hea vaist ka tehnika peale. Heldur tegi oma ratta juures ikka ja jälle uus täiendusi või leiutisi, mis tulid sõidul kasuks. Ometi saab teotahtelisel ja aktiivsel mehel treeneriametist 1962.aastal isu otsa ja ta otsib uut väljundit ning leiabki selle, kehastudes  ümber spordifotograafiks.  Fotograafiaga alustas ta juba aasta varem (1961), kui meil ei möödunud vist ühtegi võistlust, kust Heldur poleks pilte teinud.Tema fotod võistlustelt olid väga hästi tabanud huvitavaid momente Jalgrattasport kaotas küll Heldur Karro, aga spordifotograafia jälle võitis Heldur Karro näol väga aktiivse tegija, kelle spordifotod ilmusid väga sageli Spordilehes. Hiljem tema ampluaa laieneb. Heldur on oodatud külaline nii sünnipäevadel, pulmapidudel kui ka matustel.  Helduri käe alt sirgus terve rida tublisid noori jalgrattureid, nagu Valdur Kool, Olev Kõll, Kalju Koch, Enn Vaht, Jüri Kalmus, Enn Pettai, Arno Väljaots, Valev Uibopuu, Ants Rõmmel, Mihkel Reinoja, Vello Metusala, Malle Konno, Aino Tallmeister, Viia Kull, Lehte Ilves, Laila Einola ja veel palju teisi.Kõige kaugemale jõudis Kalju Koch, kes osales hiljem kahtedel Maailmameistrivõistlustel ja sõidab ning osaleb võistlustel veel seniajani, olles juba ise jõudnud 70.juubeliaasta lävele. Helduri kirjutised ja ristsõnad on ilmunud ka Elva Postipoisi veergudel. Viimastel aastatel oli Helduri meelisteemaks kirjutada tervise teemadel Terviselehes. Loodusseadused ütlevad lihtsalt, et igalühel on vaja anda seda, mis tal anda on. Siis saab ta seda, mida tal vaja on. Nii andis ka Heldur omalajal oma õpilastele, mis tal anda oli. Samas sai ta ka vastu, mida tal vaja oli.
Helduri elu kujunes selliselt, et ta oli kolmel korral abielus. Esimesest abielust on tal tütar Eve ja viimasest abielust Marjega on tal poeg Herki. Aktiivsed fotograafiaastad viisid Helduri Elvast eemale, aga hiljem jõudis ringiga oma kodulinna tagasi, kus ta elas enda ehitatud majas nüüd juba oma elu lõpuni. Tubli töö eest on Heldurit  autasustatud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga (1956), Eesti Spordikomitee ja Jalgrattaföderatsiooni tänukirjadega. Heldur oli Elva Tänavasõitude algataja Rudolf Tamme rändkarikatele, milledest on saanud üks pikema traditsiooniga Elva spordivõistlus üldse. Heldur  on kuulunud  Spordiühingute Kolhoosnik, Jõud ja Kalev liikmeskonda.
Lahkunud on Elva esimene jalgrattatreener. Teda ei ole enam. Elva jalgrattakett on jäänud kui ühe lüli võrra lühemaks. Tasakaalus inimese jaoks on surm lihtsalt ühest olekust teise minek ja siis uuesti tagasi tulek. Nii nagu purunenud tass jääb tassiks, nii ka inimvaim jääb vaimuks. Vaimumaailmas ei ole ajadimensiooni. Kahe taassünni vaheline periood on ajatu.

 

Leinas langetavad pea  kõik endised ja praegused Elva jalgratturid.


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee