"Enne Nice’i tuuri unistasin võidust. Pärast proloogi tasus ka loota, aga põhiliselt kogu nädal olin ikka paras kets! Nagu te juba kõik teate kummitas mind mingi salakaval viirus. Tänaseks olen peaaegu terve, aegajalt siiski tulevad ja lähevad köhahood, ent tundub, et seis paraneb," kirjutas Taaramäe blogis.

"Arvan, et esimese päeva seitsmendat kohta saan põhjendada sellega, et olin varasemalt küll juba nädal aega tõbine olnud, kuid treeningkoormused langesid, sest lihtsalt polnud võimalik end piisavalt treenida. Kuid selle läbi olin esimeseks päevaks värske ja kümneks kilomeetriks ei ole vaja imelist vastupidavuslikku powerit."

"Edasine aga näitas 100% kindlalt, et organism oli omadega hädas. Tunne läks iga päevaga nagu kehvemaks, kuid olin enda vastu üsna intelligentne ja teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ning reedel endast midagi välja pigistama ei hakanud. Kui tundsin, et kõrgesse mängu võimalik sekkuda pole, siis ütlesin peagrupile tsau-pakkaa ning kulgesin päeva lõpuni. Neljapäevasel Mende etapil ma siiski mõtlesin, et ehk on parem ja saan sellel 3 km lõputõusul end testida (lõpetasin sama etapi aastal 2010 esikümne piiril 8., 9. või 10. kohaga). Tõusu all siis üritasin igatepidi ees püsida, aga tempo tundus uskumatult kiire ja pärast 800 m tõusu minu mootor piltlikult öeldes tossas."

"Väikse rahulduse pakkus siiski eilne sõit. Kogu etapp oli minu jaoks paras katsumus – korralik maokas etapi alguses, 15 km peagrupi püüdmine (lisaks märgiti pundi esimese tunni kiiruseks 50,5 km/h ja mina põgenesin pundist vist umbes 60 km peal). Järgnev õnnestunud rünnak ning järgnev 160 km jooksikuks olemine. Lisaks oli jalas juba nädal aega velotuuri. Lõpetasin etapi jumala tühjana.
Elus just väga palju kordi pole olnud kui lõpusirget nähes nii õnnelik olen olnud. Minu päeva kaaslane, kes mu Col de Vence’i peal maha jättis, oli aga üle pundi mees. Pole mina elus nii tugeva mehega eest ära olnud. Arvan, et 120 km, mis koos sõitsime, vedas tema 80 km ja minust ikka 5km/h stabiilselt kiiremini. Aeg-ajalt heitsin nalja raadiosse, et kurat see mees ei taha mul lasta tööd teha, ise seal juures teadlikult langetasin vedades kiirust ja hoidsin nii aerodünaamilist possat kui võimalik, De Gendt aga pealt kinni nagu oleks trennis olnud . Ja kui mees mu lihtsa vaevaga maha jättis ja pundile vaid 1.30 min tagasi andis, hoolimata sellest, et punt andis minna nii kuidas jõudis (sealjuures De Gendt lõpus enam täiel rinnal ei pedaalinud), tekkis mul küsimus, et mida kuradit ma siin üldse teen, seda kõike naljaga. Seekord läks nii, kuid oleks tore ühel heal päeval mõnus revanši võtta."

Loe täispikka blogipostitust Paf.com'ist.

Uudise allikas: delfi.ee