Telefonivestlus tema abikaasast treeneri Edgari Treieriga, kes sarnaselt Gretele viibib Hispaanias treeninglaagris on mõtlemapanev. Mille kuradi nimel on vaja pereemal end lõhkuda ja tervis sportimisele ohvriks tuua? Teisest küljest tippspordis ju pahatihti teisiti ei saagi ning järelikult on Gretel sisemine põlemine niivõrd suur, mis nii või naa rahu ei annaks. Ja võib olla dramatiseerib ajakirjanik asju üle, ehkki ma tõesti püüan seda mitte teha.

Seljavalud hakkasid Grete Treieril sportimisel üha enam tunda andma 2008. aastal. Mullu talvel oli vaja kirurgilist sekkumist, aga leevendust tõi lõikus vaid osaliselt. Kui selgroolüli vahel asuv kõhrketas on ikka kulunud, siis probleem kuskile ei kao. Arstide sõnum Gretele on olnud lihtne ja lakooniline: "Tippsport ei ole keelatud."

Lugu on aga tõsine. Sellest annab aimu kas või fakt, et mullu sügisel Itaalia profiklubiga S.C. Michela Fanini Rox lepingut pikendanud eestlanna sõlmis klubiga erikokkuleppe, mille kohaselt ta tiimiga enam otseselt seotud pole. "Astusime klubikarussellilt maha. Selg ei võimaldaks meil klubilisi kohustusi täita. Treeningutes otseselt midagi tegemata pole jäänud, aga liigseid riske me võtta ei taha. Kui Grete on valmis võistlema, anname sellest klubijuhtidele teada ning usun, et tema klassiga võidusõitjat ära ei põlata," rääkis Edgari Treier Delfile.

Kuu aega vältava kevadlaagri päevagraafik on 34aastasel pereemal karm. Hommikul tund-poolteist võimlemist ja eriharjutusi, siis päevane pikk treening maanteel (eeldatavalt 3-5 tundi) ja õhtul taas tund-poolteist eriharjutusi. Ja nii igapäevaselt. Lisaks on pere Hispaanias ja tütardega tahaks ju ka tegeleda. Tahtejõust, südikusest ning enesedistsipliinist pole Gretel kunagi puudust tulnud. Kui vaid seljahäda lubaks eesmärgid teoks teha.

Olümpiapilet on Treieril sama hästi kui käes, ehkki reiting läheb lõplikult lukku 31. mail. "Praegustest punktidest peaks piisama," arvab treener.

 

Uudise allikas: Ivar Jurtšenko, delfi.ee