ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
18.03.2012
Mihkel Reile – Šokolaadipoisist võistluste korraldajaks

Ületrenni ja liiklusõnnetuse tõttu profikarjääri lõpetanud ja rattavõistlusi korraldama hakanud Mihkel Reile loodab, et maanteesõidud muutuvad peagi harrastajate seas sama hinnatuks kui praegu ülipopulaarsed maastikurattasarjad.
Reile alustas rattaspordiga 14-aastaselt, kui liitus Kalevi Jalgrattakooliga. Enne seda oli ta tegelenud kergejõustikuga, näidates paremaid tulemusi 60m jooksus.


«Üldiselt noorteklassides ma väga ei säranud, poodiumikohti praktiliselt ei saanudki. Samas, ega ma nüüd päris tippsportlasena esialgu asjasse ka ei suhtunud. Suviti käisin kuu aega maal, kus ma trenni ülemäära palju just ei teinud,» meenutas Reile.

Esimene EMV medal

Tõsisemalt hakkas ta rattaspordile keskenduma alles juunior-vanemana, kui KJK treeneriks asus Andre Aduson.

«Juunior-vanemana hakkasid mu tulemused vaikselt ülesmäge minema,» rääkis Reile, kes rõhutas treeneri rolli ja isikuomaduste tähtsust noortespordis. «Arvukalt võite ma siiski ei kogunud, väiksematelt võistlustelt sain paar poodiumikohta. Erandiks oli vaid MTB Eestikate võit, mis tuli nagu välk selgest taevast. Kusjuurees sellele võistlusele läksin sõitma üldse vastumeelselt. Peale starti aga kõik ideaalselt klappis ning saavutasin oma esimese EMV medali, milleks oli kohe kuldne autasu. Pärast võitu oli päris naljakas kuulda teiste klubide poisse seljataga muljetamas, et mingi lambi vend võitis. Eks see ilmestab muidugi hästi mu keskmist taset noorteklassides.»

See võit andis noorele sportlasele tohutult innustust juurde, kuid tõsisematele treeningutele tõmbas joone peale südamelihaste põletik. Seetõttu jäi Mihklil U23 esimene aasta üldse vahele.

«Pärast haigust hakkasin eraldistardile keskenduma, sest ühtlane intensiivne koormus oli südamele paremini talutav kui grupisõidus esinevad pidevad maksimaalsed spurdid,» tõdes Reile.

Kolmanda kutse peale KCT-sse

Kuna U23 klassi kahel viimasel aastal oli Mihkel saavutanud väga häid tulemusi temposõidus, siis kutsuti teda vastloodud Eesti profitiimi Kalev Chocolate Team.

«Esimene kord kutsus Andres Lekko, ent siis otsustasin siiski keskenduda kodusele kalendrile, eeskätt temposõitudele.» meenutas Reile. «Teist korda kutsus Jüri Savitski, ent tol aastal otsustasin minna Pranstusmaale maailma vallutama. Kui aga Jüri Savitski ka kolmandat korda kutsus, siis otsustasin minna, sest vahepeal olin aru saanud, et pole seal Prantsusmaal minule rohi rohelisem ega taevas sinisem midagi. KCT oli aga hea variant, mis võimaldas piisavalt ka koduseid temposõite sõita, mida mu hing ihkas.»

KCT ajast meenub Reilele kõige eredamalt üks hooaja alguse treeninglaager Hispaanias. «Seal oli mu motiveeritus praktiliselt haripunktis ning ka vorm läks pidevalt ülesmäge. Paraku, taaskord sai liiga hoogu satutud ning treeningute vaheline tarvilik puhkus unarusse jäetud,» rääkis Reile. «Lisaks on veel eredad mälestused jäänud klubikaaslase Andri Lebedevi Poola seiklustest, millest liigub rattaringkonnas palju legende.»

Ületrenn ja avarii viisid rattasõiduisu

Kuna Hispaanias toimunud laagris pingutas noor sportlane treeningmahtudega ilmselgelt üle ja seetõttu jäid tulemused oodatust märksa kahvatumaks. See võttis noormehel igasuguse rattasõiduisu ära. Maikuus jäi ta treeningul ka auto alla ning see oli viimane piisk karikasse – pärast sunnitud pausi ta enam korralikku võistlusvormi ei jõudnudki.

«Kindlasti mängis karjääri lõpetamisel olulist rolli ka vahepeal tekkinud võistluskorralduslik tegevus, mis tundus palju põnevama ja võimalusterohkemana kui ise sadulas edasi punnimine,» analüüsis Reile.

Seetõttu hakkaski Reile ise temposõiduvõistlusi korraldama. «Kuna eraldistardist oli saanud minu põhiala, siis üks väheseid stabiilseid võimalusi Eestis seda ala harrastada oli Jalgratta Teisipäevakute sari.» ütles Reile. «Kui aga Rein Nõu kõrge vanuse tõttu korraldamisest loobus, siis hakkasid Teisipäevakud vähehaaval koost lagunema. See saigi ajendiks ise korraldajateele asumiseks - ma tahtsin, et temposõidu võimalused Eestis säiliksid ning soovisin, et ka ise oleks kuskil võistelda. Peagi sain muidugi aru, et üheaegselt ise võistelda ja võistlust korraldada on väga keeruline. Tegin valiku korraldamise kasuks, sest võistlejaid jätkus ilma minutagi, neil aastatel korraldajaid sellele formaadile aga polnud. Kuna võistluskorraldus mind huvitas ning tundsin, et suudan sellele sarjale uue taseme ning hingamise anda, siis oli loomulik jätk, et hiljem sündis juurde ka maanteekarikasari, millest oli Eesti rattamaastikul aastaid puudus olnud.»

Maanteesõit sama populaarseks kui maastikusõit?

Tema korraldatavate võistlussarjade areng on Reile hinnangul olnud väga kiire ning ta loodab, et areng jätkub sama kiirelt ka lähiaastatel.

«Kui esimesel Maanteekarikasarja aastal oli läbikukkumise ja õnnestumise piiriks 100 osalejat etapil, siis 2012. aastal prognoosime populaarsematele etappidele juba 600 osalejat,» teatas Reile. «Ilmselt nii kiiret kasvu ei osanud ma alguses oodatagi. Samas annab see kinnitust, et oleme õigel teel. Endiselt usun, et maanteekarikasarjal on potentsiaali kasvada suuremaks kui seda on tänasel päeval Eestis valitsevad maastikurattasarjad. See pole aga kindlasti ühe või kahe aasta küsimus, pigem ikka 4-5 aasta prognoos.»

Reile meelest on võistluste korraldamise juures kõige meeldivam saada positiivset tagasisidet ning näha, et asjad arenevad ning lähevad paremuse poole. Samas tekitab korraldamine vahel ka peavalu.

«Võistluskorraldus on nagu kaardimaja. Kui üks asi veab alt, siis toob see automaatselt kaasa suurel hulgal teisi probleeme,» võrdles Reile. «Valdkondi, mida lõpuni kontrollida ei saa, on aga võistluskorralduses palju. Asja mõttekuses paneb vahel kõhklema meeletu kriitika tagajärgede suhtes, mille põhjuseks ei ole otseselt korraldaja poolt kontrollitav faktor.»

Rattafestivali formaat muutub

Filter Temposõidu Karikasarja ning Filter Maanteekarikasarja osas väga radikaalseid muudatusi 2012. aastal plaanis ei ole.

«Küll aga püüame detailide kallal töötada, et korraldus muutuks sujuvamaks ja võistlejatele jaguks rohkem positiivseid emotsioone,» lubas Reile. «Suurel määral muutub aga Fakto Auto Tallinna Rattafestivali formaat. Tänavu paneme kõik trumbid Rahvasõidule ning püüame sellest teha tõelise suvise harrastussportlaste tippsündmuse. Julgen välja lubada, et eelmise aasta probleemid saavad lahendatud ning see, kes osaleb, kahetsema ei pea!»

Sarjade tulevikust rääkides näeb Reile arenguruumi meelelahutusprogrammi osas. «Eks nii nagu sportlasel, nii ka võistluskorraldajatel on sportlik hasart, et järjest kõrgemale ja kaugemale. Üldiselt arvan aga, et rahvaspordi üritused peavad endale teadvustama, et ennekõike pakuvad nad osalejatele meelelahutust ja emotsioone, mitte puhtakoelist võidukihutamist,» rääkis Reile. «Siit lähtuvalt näen arenguruumi just võidusõidu kõrvale loodava meelelahutusprogrammi osas.»

Uudise allikas: rattaprofid.ee


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee