Meier kirjutab võidust Rattaproffide blogis:

"Ringil oli üks selline järsem tõus, üpris lühike, kuid piisav, et esimestel ringidel teiste jalgu testida. Kuna ma kedagi peale ühe maastikuratturi stardis ei teadnud, siis esimesed ringid tõusul vaatasin, et kes neist oleks head kaaslased äraminekul, kuna ma ei viitsinud lihtsalt pundis tiksuda. Stardis oli üks tiim, keda oli nagu pool punti, need vahepeal lasid ühe jänese omadest minema ja siis istusid kuuekesi pundi ees, matkasid ja kedagi mööda ei lasknud."

"Neljandal ringil tekkis võimalus äraminekuks, olin aru saanud, et selle domineeriva tiimi üks sõitja, kes oli ka Portugali meistrisärgis, tahtis vist võita, kuid samas tööd ei tahtnud teha, ütles oi mul on tiim. No mul oli ka savi, ma ei kavatsenud kedagi finišisse vedada. Siis järgmised ringid istusin lihtsalt pundis. Üks teisest tiimist aga samuti oli aktiivne ja ei tahtnud niisama passida ja kuuenda ringi lõpus õnnestus mäkke minekul vahe sisse saada, Portugali meister kohe tal sappa ja mina tema sabas. Vahe saime üllatavalt suure, siis kui ta ees ära tahtis vahetada, oli meistri reaktsioon, et mina tööd ei tee. Ma olin temaga nõus, et kui tema tööd ei tee, no mina istun ka niisama. Kuid kuna vahe oli päris hea, siis ta ikkagi hakkas tööle, kuna nägi, et kui võita tahab, siis peab ka tööd tegema. Nii me siis hakkasime kolmekesi tööle."

"Meil oleks asjad palju paremini sujunud, kui see aktiivik ei oleks kogu aeg maid jaganud, tõesti ei tea, mis ta päris täpselt tahtis, küll oli vaja lühemaid vahetusi, küll pikemaid. Ja siis viimase ringi viimasel kilomeetril jõudsid kolm naist meile veel järele. Kõik olid eri tiimidest ja viimased 500 meetrit valmistusin sprindiks. Finišisirge oli hea ja lai, nii et ruumi jagus. Ja jalg oli päris hea, üllatusin ise ka kui hea. Ja nii see võit tuli!"

 

Uudise allikas: delfi.ee