ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
28.05.2012
Kuidas ma sain Taaramäega pahandada...

Kurat, olen ikka üks mölakas küll, et möödunud suvel telekast Tour de France’i vaadates mõttes Rein Taaramäega pahandasin, kui ta ühel püstloodis tõusul pisut järele andis ja konkurendist maha jäi. Just selline mõte vasardas peas, kui ma eile Tartu rattarallil Pangodi kandis ühest järsust tõusust vaevaliselt üles pedaalisin.

Senini olin pidanud maratonide lühemal maal startimist naiste, laste ja atude pärusmaaks. Nüüd olin ma siis ise – 42 aastat vana ning viimase kaheksa kuu jooksul sama hästi kui treenimata, kuid tublisti paisunud mehena – kõigest 74 km sõidu stardis. Üllatas juba stardieelne sagin. Rahvast oli sama palju, kui mäletasin eelmisest 11 korrast «päris» distantsil, ja väljanägemiseltki olid enamik tublid spordimehed ja-naised.

Rajal läks kohe suhtlemiseks. Juba linnast välja suundudes küsis üks pagana tuttava näoga mees, et millal ma kütma hakkan. Ta olla plaaninud minu järgi tempot teha. Selgitasin, et suurt tempot ei maksa minult oodata, sest esialgne plaan on läbida rada kolme tunniga. See vist küsijale ei sobinud.

Valga maanteed mööda Elva poole liikudes tundus pedaalimine kerge ja see tõi omakorda pähe mõtte, et oleks võinud ikka pikema maa peale minna. Oleks nagu rohkem spordimehe tunne. Korraga hõigati kõrvalt: «Noh, said ka hoo üles!» Tuhisesin just mööda sellestsamast mehest, kes soovis minu järgi tempot sättida. Raske mehena sain allamäge kursil hea hoo sisse ja mõnda aega püsis ta mu kannul, kuni uuesti eest kadus.

«See lõik võtab alati jubedalt läbi. Huvitav, et kõik muu on alati eelmisest sõidust meeles, aga selle lõigu tõusud mitte,» lausus korraga mu kõrvale kerkinud kena naisterahvas. Väntasime parasjagu Elvast Pangodi poole – teelõik, mis kruvib märkamatult, kuid pidevalt kõrgemale ja mille pinnasel on ülimalt «aeglane» asfalt.

Tundsin ka ise, et veel veerand tundi tagasi peas olnud mõte pikast distantsist polnud vähemalt tänavu just kõige mõistlikum. Rääkisin oma uitmõttest ka enda kõrval sõitjale ja sain vastuseks, et temagi pole enda peale nii pahane, et pikal ringil piinelda.  

«Mesilane lendas kõva laksuga vastu prille,» teatas seesama naine, kes pisut varem oli rääkinud raske teelõigu unustamisest. Vedamine, et vastu prille, mitte otse silma. Tänasin mõttes oma abikaasat, kes ärgitas mind päev varem rattaprille ostma.

Kambja toidupunktis tegin esimese peatuse. Valasin kaks topsi vett pähe, et kiivri all tossama kippuvat pead jahutada, pistsin suhu tüki banaani ja edasi. Pagana mõnus oli tunda, kuidas sõidust tekkiv tuul lisas jahutusele veelgi efekti. Jalad hakkasid justkui iseenesest kiiremini pedaale kerima. Ja teekond Ülenurme toitlustuspunktini kulgeski üsna muretult. Sealt jäi aga lõpuni vaid kaheksa kilomeetrit.

See tunne, mis tekib hinge viimaseid kilomeetreid läbides, on võimas… ja nagu selgus, isegi lühikesel maal. Rõõm, et said hakkama, et ei andnud alla vahepeal tekkinud soovile lihtsalt kõrvale keerata ja natuke teeäärses kraavis pikutada ja et ka aeg tuleb parem, kui esialgu plaanisid. See kõik kokku annab emotsiooni, mille pärast tasus starti minna ja mis lubas pärast finišit, osavõtjamedal kaelas, auga ringi jalutada.

Ja kui ma pärast lõpetamist kohtasin ürituse peakorraldajat Indrek Kelku ning pisut häbelikult tunnistasin, et sõitsin küll, aga seekord seda lühemat distantsi, vastas ta: «Kui palju neid ikka on, kes võtavad ratta ja korraga 75 km maha väntavad!» Kui nii mõelda, siis õige jutt, Indrek! Järgmine aasta näeme!

 

Uudise allikas: Peep Pahv, Postimees


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee