ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
12.07.2012
Taaramäe: tänane päev oli kui õudusunenägu

Tour de France’il sõideti täna mägine 11. etapp, mis viis ratturid Albertville’ist La Toussuire-Les Sybelles’i. Rein Taaramäe (Cofidis) sai alles 70. koha, kaotades võitjale üle 25 minuti. See langetas ta üldarvestuses 28. kohale ning tagasilöögi sai ka tema jaht parima noorratturi valgele särgile, kuna ta langes kolmandaks ja kaotab Tejay Van Garderenile (BMC) juba 23.50.

«Tänane päev oli kui õudusunenägu. Diktaatorlik tuur näitas kõigile oma julmust ja vaid tõelised kuningad said sõitu nautida. Kuid usun, et selliseid oli täna maksimaalselt kümme,» kirjutas Taaramäe oma paf.com mänguportaalis peetavas blogis. «Päev algas kiiresti. 15 km siledat maad, kus tuli keskmine kiirus 55 km/h kanti. Esimesel tõusul, 25 km pikkusel Col de Madeleine’il tõmmati grupp kohe pikaks köieks. Oii, kui raske juba siis oli. Üleval oli meid ehk 50 ees. Õudne ja kiire laskumine ning uus tõus – 23 km pikkune Col de Croix de Fer, kus olin samuti raskustes.»

«Istusin ja istusin Evansi kiirenduseni, kus ka punt reageeris. Järgnevalt olin ehk 3 minutit grupis, kus oli mehi veel 20. Selle hetkeni, kui maha jäin ja ära imesin, siis olid nagu pidurid peal. Edasine oli õudne,» jätkas Taaramäe. «Üksinda sõitsin tõusu lõpuni ja ka järgmise 7 km pikkuse Col de Molardi imesin üksinda. La Toussouiri tõusu alla jõudes, 19 km, olin veel üksi, aga siis loobusin täielikult. Lükkasin rauad vasakule ja pidasin spordidirektoriga jutluse maha. Kuna Van Garderen ja Pinot olid veel ikka ees ja ma olin neist 7 minutit maas, polnud asjal enam mõtet.»

Taaramäe nentis, et valget särki ta enam püüda ei saa. «Minu unistus jõuda sellel aastal Pariisis poodiumile valge särgiga oli nüüd reaalse lõpu saanud. Laev oli põhjas. Taktika tuleb nüüd ümber mängida. Enda idee oleks kaks päeva matkata viimases grupis, jõudu koguda ning rahuneda. Ja ehk siis Püreneedes etapivõitu jahtida,» arutles ta. «Tänasel sõidul tundsin viimasel tõusul end kui luukere, kellel pole lihaseid, seega ka jõudu, südant ega ka mõistust. Täiesti kreisi. Sõitsin tõusu küll rahulikult, aga vahet polnud. Vikatimees sai mu ikka kätte.»

«Enesetunne käib üles-alla nagu merelaine. Üks päev on hea, nt. eile, teine päev ei tule puuksugi. Arvan, et selgitus on lihtne. Pool märtsi ning terve aprill ja mai ei saanud ma võidu sõita ega ka korralikult treenida,» jätkas Taaramäe. «Pukisõiduga tuuril head sõitu teha, selleks on ikka erilist talenti vaja. Ühesõnaga korralikku põhja all pole, seega enesetunne muutub kiiresti. Tänud fännidele, kes elavad kaasa nii interneti vahendusel kui ka kohapeal. Sorry, et ma finišis ühele härrale allkirja ei andnud, aga uskuge mind, rattasõit ei ole sups ja valmis. Pärast finišit oleme elavad surnud. Sellises konditsioonis pole tuju ega tahtmist kellelegi naeratada ega muud tsirkust teha.»

 

Uudise allikas: Postimees


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee