ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
17.07.2012
Olümpia - kas turismireis või planeedi tähtsaim jõuproov?

Suveolümpiamängudeni, mis algavad 27. juulil Londonis, on jäänud vaid loetud päevad. Jalgrattaspordi kõige põnevam ja prestiizhikam ala - meeste grupisõit - on üks avaaladest, stardiga 28. juulil. Meil on sini-must-valges särgis joonel vaid üks meessportlane Rene Mandri ja naistest esindab Eestit Grete Treier.

Kui näiteks 2004. aasta Ateena olümpial oli meil stardis 4 meessportlast, siis tekib küsimus, kas sportlaste tase on langenud?  Seda kindlasti mitte, sest meil on praegu olemas mitu ratturit, kes on maalima kõige teravamas tipus. Põhjuseks on hoopis rahvusvahelise jalgrattaliidu UCI poolt muudetud punktisüsteem. Meie parim tegevrattur Rein Taaramäe kuulub Pro-Continental klubisse, aga enamus tema tulemused on tulnud kõrgetasemelistelt World Touri kategooria võidusõitudelt. Neid teenitud punkte aga tema individuaalretingusse ei arvestada. Kõikide Eesti ratturite individuaalselt teenitud UCI punktid liidetakse ja nii arvestatakse riikide pingeread, mille järgi ROK jagab olümpiakohti. Punktisüsteem on palju segasem kui varem ning meid vähem soosiv, mil saime rohkem olümpiakohti.
      
Olümpiaturist - see sõna on käibel olnud vähemalt alates Barcelona OM-ilt 1992. aastal. Nendelt mängudelt tõi Erika Salumäe värskelt iseseisvunud Eestile  esimese ja seni viimase OM medali rattaspordis. (Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et trekisprint on võrreldes maanteesõiduga totaalselt teine spordiala).

Nelja-aastaste tsüklitega on "turistidest" ilmunud kümneid kritiseerivaid artikleid ajakirjanikelt ja tuhandeid kommentaare meie Eesti rahvalt. Ka tänavu pole erandaasta. Tänapäeva materiaalses saavutusspordis on ununenud olümpia tunnuslause "tähtis pole võit, vaid osavõtt". See fraas jääbki pöördumatult antiiksesse Kreekasse, kui peale viljalõikust või röövretke tuldi kokku ja katsuti rammu.
 


Selle artikli mõttemõlgutusse lükkaski hoo sisse kriitika, mis on varem puudutanud  ka isiklikult mind.



Argument number 1. Mis nad lähevad maksumaksja raha raiskama?
Alustame rohujuure tasandilt. Rattaspordis on nii, et kui noor läheb trenni, peavad vanemad ikkagi 90% kulusid ise katma. Kallil tehnilisel spordilalal on vanemate taskust trenni kuumaks, ratas ja tihti ka riietus. Omavalitsused küll toetavad klubisid harrastus ja tippspordi fondist, aga sellest rahast piisab hädavaevu noorteklubi funktsioneerimiseks ja Eesti võistlustel osalemiseks. EJL tuleb raha EOK-lt hasartmängumaksudest. Selle raha  jagab rattaliit Eesti meistrivõistluste läbiviimiseks, noortesporti ja Eesti koondise peatreenerile, kes tuuritab palju ka juunioridega mööda idabloki võistlusi, sest see on odavam ja võistluste korraldajad maksavad  kompensatsiooni. EJL maksab kinni juunioride, U23 tiitlivõistlused, samuti meeste MM-il osalemise kulud. Väike osa riiklikust mammonast on mõeldud ka meeste vanuseklassile, kellest parimad saavad mõned terviseuuringud.


Ei taha nüüd ära hirmutada neid noori, kelle vanemate rahakott ei võimalda suuri kulutusi. Meie klubide fanaatilised treenerid tõsisele-talendikale noorele ratta ikka leiavad.
        
Kui poisist sirgub mees... siis pole teda kellelegi tarvis.

Kui soovid jõuda tippu, siis tuleb leida endale ise kiiremas korras amatöörklubi Lääne-Euroopas. Klubid kindlustavad peavarju, ratta ja võistluskalendriga. Auhinnaraha õnnestub teenida nii palju, et saab paar korda aastas kodus käia ja mõned talvekuud üle elada. Õnneks on Prantsusmaa Eesti noortele ratturitele juba sissetallatud rada ja on tekkinud häid suhteid klubi leidmiseks. Kes soovib jääda kodumaale, meesteklassis võidu sõitma, peab lootma vanemate toetusele. Teine valik on tegelda alaga edasi harrastusratturi tasemel, samal ajal juba tööl käies. Kestvusspordis, kus trennid on 4-6h pikkused, ei saa samal ajal poole kohaga tööl või koolis käia ning tippsporti teha.
    
Profiks jõuavad väga vähesed, aga kes sinna jõuavad, kulutavad ju Läänes teenitud raha eestis. Palka maksavad klubid, hooajaks ettevalmistuslaagrid, rattad ja kõik muu vajalik inventar. Jalgratturid ei ole Eestis isiklikele sponsoritele väga atraktiivsed, sest  võistluskarussell on enamus aastast kodust eemal. Klubisärgile isiklikke sponsoreid lisada ka ei saa.

Olümpiakülas maksab kõik kulutused ROK. Vaid lennukipilet sihtkohta tuleb EOK toetusel. Ratturid võitlevad klubi värve esindades ise endale välja koha(d) OM-l, kus esinevad rahvuskoondise eest. Teevad enda tulemustega end klubide jaoks vajalikuks, et võistelda ja saada ettevalmistus ka OM-iks. Keegi Eesti ratturitest ei ole ka enam ammu täitnud ühtegi EOK normi. Kriteerium on MM-il tulek 6 parema hulka, et saaks EOK-lt igakuist olümpia ettevalmistustoetust. Toetustega täpsemalt saab tutvuda EOK kodulehel.  Seega ei ole Eesti maksumaksja rahadega OM-iks ettevalmistusega ja seal käimisega ka kaudselt mingit pistmist. Tasuta saadud kingituse üle ei ole kombekas nuriseda.
        
Argument nr. 2.   Mis nad läevad sinna katkestama?


OM on nagu MM-gi ühepäevasõit.  Antakse endast alati kõik, et püsida liidrite tempos ja kui jäädakse maha, siis keeratakse boxi. Tiitlivõistlus pole see võistlus, kus edasi tiksuda ja trenni teha. Rattasõit on ka meeskondlik spordiala, mis tähendab, et teatud sõidu faasis kapteni jaoks enda töö maksimumpingutusega lõpetanud mees katkestabki - muidu ta ju ei saaks öelda, et andis endast kõik.  Kas kõik või mitte midagi!


Põhjused.        
Olümpiamängud on iga nelja aasta tagant, aga kui tihti on olnud selliseid radu, mis sobivad ideaalselt sprinterile? Sportlaste vorm on timmitud tsüklitega, ideaalis peaks vormikõver olema jõudnud tippu, just olümpiaks.  Alates 1996. aastal Atlantast on Londoni rada esimene, mis sobib sprinteri karakteristikale. Rattasõidus on ka õnnefaktoril suur osa. Isegi ajastades selleks päevaks oma eluvormi, jääb vaid üle loota, et grupifinishis kõik õnnestub ning ei tekiks ka tehnilisi probleeme. OM-il on ka suured rattariikide võistkonnad vähemaarvulised kui MM-il. Võidusõidu kontroll on seega väiksem ja grupifinishit ei pruugigi tulla.


Puhastele mägironijatele pole olnud ühtegi OM-i. Praegused meie tipud on mägironijad, tempomehed ja just mitmepäevasõidud on nende trump. Eelmisel kümnendil olid meie profid seevastu sprinterlikkud tüübid. Tiitlivõistlused on sobivad just võimsatele ühepäevasõitjatele, kes saavad ka mäest üles ja on kiire lõpuspurdiga näiteks Gilbert, Bettini, Museeuw. Rattasõidus ei ole kaalukategooriad. Tiitlivõistlustel ei ole mitmeid etappe sprinteritele, maratoonaritele, staieritele jne.

Kui rada ei sobi ratturi füüsiliste eeldustega, siis eduvõimalus puudub. Suurriikidel on valik tohutult suur, igale rajaprofiilile sobivaid mehi küllaga. Meil aga käputäis. Sprinterlik tüüp võib mägisemal rajal teha väga hea sõidu, millega sportlane ise väga rahule jääb. Tulemuses see ei pruugi aga kajastuda.


Kergejõustikus on ette teada, et kettaheite ring on ümmargune, staadioni pikkus ikka sama ja 100m jooksus ei ole ühelgi aastal lisatud tõuse. Ujumises võitis M. Phelps Pekingis 8 kulda. Suusatamises on Northugil ühelt olümpialt ette näidata 4 medalit. Kui üks distants ebaõnnestub, saab proovida õnne teisel päeval teisel distantsil. Samasugustel rattasõidu suurnimedel OM-i medalitest kaelad kanged ei ole... 


Ratturid ei virisegi selle üle ja teavad, mis neid ees ootab. Fännid on aga tihti pettunud, süüvimata nüanssidesse, mis on tippspordis väga olulised. Kaotuse puhul on mentaliteet - tema kaotas, võidu puhul - meie võitsime.
      
Enamus Eesti olümpiaalade sportlased saavad ettevalmistustoetusi EOK-lt, alaliidult ja isiklikelt Eesti sponsoritelt. Rattasõidus on süsteem olümpiale pääsemiseks ja rahastamine aga sootuks erinev. Rahvuskoondised ei saa võistelda MK-del ja muudel tähtsamatel jõuproovidel. Selleks, et koguda reitingusse vajalikke punkte, võistelda ja võrrelda ennast maailma paremikuga, pead kuuluma mõnesse tipp profitiimi.


Jalgratturitel on hooajal 70-100 starti, Eesti lipp on võistlustel nime taga alati olemas. Nendelt võistlustelt teenitaksegi leib lauale. Profimaailmas on väärtustatud palju võistlusi - 3 suurtuuri, MK etapid ja tähtsad klassikud, kus on kohal maailma paremik. On ka teisejärgulisemaid sõite, mille võitmine tugeva konkurentsi tõttu ei ole sugugi lihtsam. MM-il on rattamaad suuremate meeskondadega, seevastu OM-l on grupis ka eksootikat.


Optimisti ja fännina loodan ka mina, et keegi naaseb spordimaalima kõige kuulsamalt jõuproovilt loorberipärjaga. Kui OM aga osutub preemia ja turismireisiks on ratturid selle ise oma higi ja verega välja teeninud. Seega ebaõnnestumisel ei ole  kellegi ees vaja silmi maha lüüa.
              "Läbitud kilomeetrid jäävad alati selja taha" 


Uudise allikas: Andrus Aug, rattaprofid.ee

 


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee