ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
20.09.2012
Kes tahab spordis tippu jõuda, pühkigu Eestimaa tolm jalgelt!

"Lõpetagem jutt, et Eestis on vaja luua spordikeskusi, kuhu lükkad massi sisse ja võtad tipud välja. Meil pole antud keskuste loomiseks piisavalt raha, massi, tingimusi ega teadmisi. Need, kes tippu tahavad jõuda, peavad minema sinna, kus keskus, tingimused ja teadmised olemas," tõdes EOK tippspordijuht Martti Raju.

Säärane on Raju sõnum. Samas ei tee ta üldistusi. Kõik sõltub hetkeolukorrast.

"Võtame või naiste epeevehklemise. Meil on olemas treenerid ja kümmekond maailma tasemel sportlast, kes üksteisele konkurentsi pakuvad. Nemad suudavad ka Eesti oludes medalivõitudeni jõuda. Paraku valitsevad enamikel aladel siinmail konnatiigi olud. Maadlejad-judokad räägivad, et pole sparringpartnereid. No siis tuleb minna sinna, kus on. Idapiiri taha. Maailma ju Eestisse kokku ei kutsu."

Justkui Raju sõnu kuuldes otsustas Ksenija Balta koos treener Andrei Nazaroviga lahkuda talveks Hispaaniasse, kus tingimused treenimiseks on briljantsed. Milleks sõeluda laagrite vahel, kuid saab ka paikne olla.

Otepää küngastelt Tour de France’ile ei jõua

Teooria tõestuseks – kodumaal on piisavalt tingimusi, et noor jalad alla saaks, sealt edasi pühkigu minema – on näiteid küll ja veel.

Selleks, et suusahüppaja Kaarel Nurmsalu tipptasemel sportida saaks, vajaks baase, treenerit, hooldemeest, meditsiinilist teenindust. Kulu ühe mehe peale oleks tohutud. Palju odavam on osta teenust väljast ning nii organiseeritigi Nurmsalu Soome suusahüppajate koondise juurde.

Otepää küngaste vahel pedaalides Tour de France’ile ei jõua. Viimne kui rattur, kes vähegi kaela kannab, siirdub 17-18-19aastaselt mõnda piiritagusesse amatöörklubisse, kus terad pääsevad profiks.

Kõik Londoni olümpiale pääsenud või napilt mittepääsenud ujujad harjutasid USAs. Nagu ka sprinter Marek Niit. Ka Aleksander Tammert pani edule aluse ookeani taga.

Raju tõdeb, et tippudega koos treenima pääseda pole lihtne, kuid võimalik. "Paljudel aladel tegutsevad rahvuskoondiste kõrval ka rahvusvahelised tiimid: Vesteinn Hafsteinssoni grupp, kus treenib Gerd Kanter, ujujate seltskond, kellega harjutab Triin Aljand, iluuisutaja Jelena Glebova töötab USA spetsialistide käe all. Üleilmseid keskusi on igal spordialal – trekiratturitel Šveitsis, viievõistlejatel Moskvas."

Kodus tuleb sein ühel hetkel vastu

Ning paljud neist, kes küll maailmatasemel treeninggruppi ei kuulu, harjutavad suuremalt jaolt piiri taga. Kodus lihtsalt puudub taristu, kliima ei vasta nõuetele, konkurents on lahja või pole pädevaid treenereid.

"Kodus tuleb sein ühel hetkel vastu, sportlane peab järgmisele tasemele jõudmiseks asuma tööle ülimalt professionaalselt. Ehk siis tuleb endal luua tiim või ühineda tiimiga," räägib Raju. "Kui ei loo või ei liitu, järgneb paigalseis. Ja küsimus pole teinekord isegi tingimustes vaid eelkõige konkurentsis. Kas Norras pole rannavõrkpalli sisehalle? On. Aga ometi elavad-treenivad Norra rannavõrkpallurid Ameerikas. Lätiski on BMX-radasid, aga kahekordne olümpiavõitja Maris Strobergski on seal, kus tõsisemad vastased ehk USAs."

Tennisistid kasvavad Eestis

Üllataval kombel on Eesti viimaste aegade parimad tennisistid – Kaia Kanepi, Jürgen Zopp ja Anett Kontaveit – üles kasvanud Eestis, kuigi maailm on tenniseakadeemiaid täis.

"Asjal on kaks tahku," selgitab tenniseekspert Margus Uba. "Esiteks on akadeemias õppimine meeletult kallis. Kusjuures kodulehed on kõigil neil säravad, ent tase paljudel kahtlane. Ja ka tippakadeemias pääsevad parima spetsialisti käe alla vaid üksikud supertalendid, tavaõpilased saadetakse 17. väljakule suvalise treeneri käe alla."

Teine põhjus, miks tennisistid kodus kasvavad: "Siin on väga korralikud baasid ja head juhendajad. Samas käivad paljud noored mängijad tihti akadeemiate juures laagrites, et sealtki teadmisi ja kogemusi ammutada."

USA sajad tuhanded eurod Eesti sporti

Ujumistreener Riho Aljand, kelle tütar ja poeg, Triin ja Martti, neli aastat USA ülikoolis treenisid ja õppisid, ei näe sel alal tippu jõudmiseks teist võimalust. Vähemalt Eesti tingimustes polevat see võimalik.

"Tahaksin olla eestisõbralik, aga... Meie treenerid pole halvad, aga USAs töötavad kogenud spetsialistid, kes teavad, kuidas sportlast medaliteni viia. Ja mis tähtsaim – neil on sportlase jaoks aega, nad ei pea laste ujumaõpetamisega elatist teenima, vaid võivad keskenduda kuuele-seitsmele tipule," toob.

Aljand välja esimese siinse probleemi. "Teiseks: vett ei jätku. Tippudele eraldatakse vaid osa ujulast, aga neljakesi ühel rajal harjutada... See pole kvaliteetne treening."

Aljand lõi kokku, et igal aastal toetab USA maksumaksja, kui kõik kulud kokku lüüa, kaudselt umbes 100 000 euroga igat seal õppivat ujujat. "Eestis ei leiaks me iial säärast raha, sestap tuleb ameeriklastele vaid aitäh öelda."

Arenguhüpe Uus-Meremaal?

Eesti Sõudeliidu president Rein Kilk üritab Kaisa Pajusalut piiri taha treenima saata. Jutt on käinud Uus-Meremaast. Miks?

Kilk: "Eestis on head treenerid olemas, aga teinekord oleks vaja keskkonnamuutust, et teha arenguhüpe. Vaadata asja teise nurga alt. Avardada silmaringi. Minna sinna, kus treeninggrupp on tugevaid tegijaid täis ning saab aastaringselt harjutada. Ehk sobib teise spetsialisti nägemus sportlasele rohkem. Paigal tammudes kaugele ei jõua."

 

 

Uudise allikas: Jaan Martinson, Õhtuleht


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee