ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam

EJL > UUDISED > ARHIIV > 
07.09.2012
Toivo Suvi - sportlaskarjäärist ja treeneritööst

Eesti koondise vanemtreener Toivo Suvi räägib portaalile Rattaprofid oma sportlaskarjäärist, kuidas treeneriks sattus ning mida arvab Eesti rattaspordi hetkeseisust. Toivot küsitles Rene Mandri.

Millal ja kus alustasid rattatreeningutega, kes oli esimene treener?

Alustasin rattatreeninguid 1977. aasta sügisest. Esimene treener oli Toivo Puumees, kes küll oli treeneriks pool aastat. Edasi treenisid mind Kaido Laas ja Toomas Puusepp.


Rattad olid nagu ikka Start Šosse, raudväntadega, papist sadulaga jne. Paari aasta pärast sain kümme aastat vana Crescendi ja edasi tulid sellised rattad nagu Tsempion Šosse, Sport, Colner, De Rosa, Colnago, Olmo, Vitus ja karjääri lõpetasin Pinarelloga.


Kes olid su iidolid, kui olid veel ise noor sõitja ja mis oli su eesmärgiks spordis?
Sellel ajal oli võimalik ainult üks iidol - Aavo Pikkuus. Vanematest sõitjatest ei teadnud midagi ja Riho Suun oli siis ise veel poisike. Ma ei mäleta, et oleks olnud sellist eesmärki, et oleks tahtnud saada olümpiavõitjaks. Muidugi, eks sellised asjad meeles mõlkusid, aga kõigepealt oli eesmärk saada Eesti koondisesse, siis täita meistersportlase norm, siis suurmeistri norm ja siis Nõukogude Liidu koondisesse. 80ndate lõpus, kui hakati mehi profiks lubama, siis oli Rein Kirsipuul plaanis teha oma Eesti profiklubi. Plaan oli üsna reaalne, sest sponsorid olid olemas, võidusõitjad olid ka olemas, mul oli isegi avaldus kirjutataud, et palun mind jalgratturina tööle võtta. Kahjuks aga Moskvast keelati asi ära. Pärast seda oli soov saada amatöörina välisklubisse. Profiks ei saanud, liidu koondisesse ei saanud, aga miinimum programm sai täidetud.


Milliseid tulemusi pead ise enda parimaiks? Kas jäi midagi ka saavutamata?
Ilmselt kõige parem tulemus oli suurmeistri normi täitmine ja teine koht NSVL Karikavõistlustel 100 km meeskonnasõidus, ajaga 1:59:48. Eesti grupisõidu meistrivõistluste 2. ja 3. koht, Saaremaa velotuuri võit, Ungari MV kuldmedal, mõned võidud Prantsusmaal ja Ungaris. Lisaks veel väga populaarse Tartu Rattaralli 2. ja 3.koht. Eks oli veel igasuguseid toredaid sõite, aga saavutamata jäi üsna palju. Oli seal ebaõnne, kukkumisi ja lihtsalt lollusi ning eneseusu puudumist. Sellest olen nüüd hiljem aru saanud, et eneseusul on tohutu motiveeriv ja edasiviiv jõud.


Kuidas möödusid su viimased aastad sportlasena, millistel põhjustel loobusid tippspordist?
Viimased aastad sportlasena sõitsin kaks aastat Ungaris ja aasta Prantsusmaal. Aga see oli juba puhas amatöörlus. Novembrist veebruari lõpuni suurt trenni ei teinud. Kuidagi oli vaja raha teenida ja tööl käia. Märtsiks läksid klubisse kohale ja paari kuu pärast sai juba üsna edukalt võidu sõita. Ja nii kuni oktoobrini.

Loobusin põhiliselt vanuse pärast, olin 30 ja profiks saada mingit lootust polnud. Hakkas endal juba imelik, et nii vana mees ja sõidan kusagil amatöörklubis. Põlvevigastus segas ka sõitmist. Võib-olla oleks siiski veel aasta või paar venitanud ja ega koduski sellel ajal mingit teenistust polnud ning eks see hirmutas natuke. Aga lõpuks pani elu asjad ise paika. Viimane hooaeg sõitjana oli 1994. aasta.


Millistes klubides oled sõitnud?
Eestis oli klubiks Tallinna “Dünamo“, siis kusagil 90ndate algul tehti selline klubi nagu Tähtvere. Välismaal sõitsin Ungari klubis Szolnokis koos Martin Kuke ja viimane aasta Uno Kiviväljaga. Prantsusmaal AC Besançon, kus sõitsime koos Martin Kukega...

Selles klubis sõitsid siis veel Lazlo Bodrogy ja hilisem MTB mitmekordne maailmameister kanadalane Roland Green. Hiljem on seal klubis sõitnud palju eestlasi nt Tombak ja Pütsep.


Kuidas sattusid treeneritöö juurde, oli see lihtne väljakutse?
1999. aastal kutsus koondise treener Ado Hein mind endale appi, Grudziadzi tuurile Poolas.
Siis tundus asi huvitav ning läksin ka järgmisele sõidule, milleks oli rahutuur. Pärast seda Urmas Karlson küsis, kas ma ei tahaks tööle jäädagi. Kuna Ado töötas põhikohaga päästeametis ja käis rohkem hobi korras koondisega võistlustel, siis lõpuks jäingi tööle.

Väljakutse oli see loomulikult. Sinnamaani teadsin vaid seda, mida võidusõitja tegema peab, köögipool oli täiesti tundmatu. Aga aastate jooksul hakkab vaikselt selgeks saama.


Oled põhiliselt juhendanud juunioride koondist. Milline aastakäik on kõige meeldejäävam, kellega juba igav ei hakanud?
Ilmselt  kõige meeldejäävam seltskond oli esimene. Lebedev, Raadom, Raudsepp jne. Nendega juba tõesti igav ei hakanud, mingisuguseid sigadusi suutsid nad kogu aeg välja mõelda. Samas pole ühtegi sarnast ega igavat aastakäiku olnud.

Meenuta paari naljakat-huvitavat seika koondisereisidest.
Esimesena tuleb meelde, kuidas Rene Mandri juunioride klassis Hollandis ühel kriteeriumil finisheeris neljandana, aga arvas, et on esimene. Seal ei olnud tegemist lihtsalt kätetõstmisega vaid neid liigutusi oli kõvasti kodus harjutatud, ikka esimese võidu jaoks. Kahjuks läks see tühja.

Palju on kogunenud autokilomeetreid treenerikarjääri jooksul? Kui suur oli viimastel aastatel sportlasena kilometraazh?

Kes neid kilomeetreid täpselt teab, pole lugenud. Umbes 60000 km aastas. Viimased aastad sportlasena ei olnud kilomeetreid väga palju, nagu ma eespool rääkisin. Talvel peaaegu ei sõitnud. Viimased kaks aastat ei pidanud päevikut ka enam. Ma arvan, et kusagil 15 000 tuli, selline keskmine juunioride kilometraazh. Aga tippaastatel tuli 28-29 000 km.


Millise hinnangu annad Eesti rattaspordi hetkeseisule? Kas on midagi, mis häirib või mis teeb eriti healt meelt? Kas midagi võiks olla teisiti?
Hetkeseis on nii ja naa. Püsime maailmakaardil enam-vähem tasemel. Meil on kõige kõrgemas tipus võidusõitjad. Toimib juunioride koondis. Kodune kalender on korralik.

Aga muret teeb puuduv profimeeskond või U-23 koondis ja selle tagajärjed hakkavad tunda andma. Juba teist aastat ei kvalifitseerunud U-23 vanuseklass maailmameistrivõistlustlustele!

Naiste koondis peaks olema. Maastiku koondis peaks ka olema. Trekisõidust ei saa ennem rääkida kui sisetrekk valmis saab.

 

Uudise allikas: rattaprofid.ee


|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee